Näitusel räägime Naissaare kogukonnast ja eriti saare naistest. Ajaloolise kogukonna naistest on tavaliselt vähem teada kui meestest. On ö
eldud, et rannakülade naised jäid nagu nähtamatuks – ja ometi sõltus neist kogukonnas väga palju. Naised olid meestest rohkem koduga seotud – hoolitsesid söögilaudade eest, hoidsid kodu korras ja õpetasid lapsi, kuid olid ka merel mehe eest väljas. Lisaks oli paarkümmend eluaastat täis rasedusi, sünnitusi ja väikelaste matuseid. Kuid Naissaare inimeste mälestusi lugedes ja perekondade fotoalbumeid lehitsedes jääb selle saare naistest mulje kui ettevõtlikest, ilusatest ja kaugeltki mitte nähtamatutest. Näitusega oleme püüdnud interjööri ja väljapandud esemete, samuti 12 naise lugude abil Naissaaare naiste maailma meile lähemale tuua.
Kogukonnal, millest siin näitusel räägime, on selged ajalised piirid. Naissaarele tuldi 18. sajandi teisel poolel, 19. sajand oli kakskeelse rootsi-eesti kogukonna kujunemise aeg, 1944. aasta kevadeks olid kõik saarelt põgenenud. Sõjavägi ajas tsiviilisikud Esimese ja Teise maailmasõja ajal saarelt mitmel korral minema. Sõjaväelaste jaoks oli Naissaar strateegiline punkt, naissaarlastele – kodu, kuhu taheti ikka tagasi tulla.
Näitusel on esindatud peamiselt kaks Naissaare naiste põlvkonda. 1860.-80. aastatel sündinud naised elasid randlaste jaoks heal ajal. Kalapüük hakkas end rohkem ära tasuma – kala hinnad tõusid, kilupüük andis eriti head sissetulekut. Kogukond oli laiale maailmale avatud – sõideti kaubareisidele üle mere, mehed töötasid laevadel ja võõrkeelte oskus polnud haruldane. Mõned saare tüdrukud töötasid lapsehoidjatena võiõmblejatena – nii Tallinnas kui isegi Peterburis. Mõned abiellusid ja läksid linna või hoopis välismaale. Tehnika areng hakkas naiste elu hõlbustama ja kui poodidesse ilmusid müügile vabriku võrgulina ning valmisvõrgud, lõpetati kodune võrgulõnga ketramine ja võrgukudumine. Tundub, et elatustaseme tõustes jäi naistel vaba aega ja nad said hakata oma unistusi realiseerima, sealhulgas peenemaid riideid ja uhkemat mööblit muretsema. Seda tehti innukalt, ka Naissaare majad said uue väljanägemise – moodsad sindelkatused, laudvooderduse, klaasitud verandad. Saarele korraldati linnast väljasõite, arenes puhkemajandus ja ehitati suvilaid. 1914. aasta suvel tuli säravale arengule järsk lõpp, kodud tuli maha jätta, saarerahvas pillutati laiali – Tallinna, Eesti rannaküladesse, Soome, Rootsi, Ameerikasse, Austraaliasse. Eesti Vabariigi ajal tegutses Naissaarel juba järgmine põlvkond. Uue põlvkonna naised ei seostanud oma tulevikkuenam kaluritööga saarel – seda peeeti vanemate inimeste asjaks. Noored unistasid õppimisest ning tööst laevadel ja linnas.
Näitusel kujundatud interjöörid ei ole autentsed. Siin on 1930. aastate mööblit, üksikud esemed, nagu nikerdustega toolid, on pärit Esimese maailmasõja eelsest ajast. Kuid selline oli ka nende Naissaare inimeste olukord, kes pärast esimese maailmasõja aegse evakueerimist saarele tagasi tulid. Tsaariaegsed ilusad kodud olid hävinud, eluga tuli otsast peale hakata.
Väljapanekut ühendab minu arvates see, et see vastab kahe põlvkonna Naissaare naiste ideaalile ilusast kodust. Endisaegsetest Naissaare majadest ja nende sisustusest ei ole jäänud kivi kivi peale,ent üksikuid mööbliesemeid on nähafotodel. Saarelt põgenedes said mõned perekonnad ka väärtasju kaasa võtta, neid on ka näitusel välja pandud. Nende seas on olnud saare naiste käsitöid ja lauanõusid. Näituse erinevates osades on näha Auguste Lutheri ja Erika Roseni imeilusaid käsitöid, kuid ka teiste saare naiste loomingut. Kuid oli perekondi, kes pidid kõik maha jätma ja põgenema ning neil on järele jäänud vaid mälestused.
PS. Võib küsida, kas Naissaare inimesed olid tavalised randlased? Jah, nad elasid samades tingimustes, igapäevane raske, märg ja ohtlik töö. Liialdamata võib öelda, et igas peres oli tragöödiaid – inimesi uppus ja haigestus rängalt, lastest said täiskasvanuks vaid üksikud. Kuid neil oli eeliseid. Väikesaared olid üldse mandrirannaküladest paremas seisus – saarte maa polnud viljakas ja neilt nõuti väiksemaid koormisi, pealegi oli mõis kaugel ega suutnud saareinimeste tegevust kontrollida. Saartel elas palju vaba rahvast – ka Naissaare elanikud olid vabatalupojad ja maksid vaid pearaha ja väikest maamaksu. Naissaarlaste trumbiks oli linnalähedane asupaik. Nende kala läks kaubaks – mõis sealt matti ei võtnud, Tallinna turule jõuti enne teisi ja kala oli veetud ka Helsingisse. Tallinna sadamasse suunduvad laevad vajasid lootsi ja tsaariajal oli igas Naissaare perekonnas paberitega kroonulootse. Lootsimine andis sissetulekut ja prestiiži ühiskonnas, kasvatas keeleoskust ja laiendas silmaringi.
Naissaare naiste näitus on avatud Rannarahva Muuseumis aprillini 2013. Täpsem info kodulehelt www.rannarahvamuuseum.ee
Rannarahva Muuseum