Eesti rannikumere suurim saar Soome lahes on Naissaar (18,6 km2). Teda on ka kirjalikult märgitud juba 11. sajandil Breemeni Adama kroonikas (Terra feminarum). Keskajal on saarel olnud suur tähtsus meremärgina Tallinna purjetamisel. Orienteeruti seal 30 m kõrgendikul kasvava kõrge metsa järgi. Asustuse kohta on teateid 1469. aastast alates. Sealseid elanikke on kasutatud merelootsidena kuni 20. sajandi alguseni. Rootsipäraste ees- ja perekonnanimede järgi arvatakse neid olevat Skandinaavia päritolu.
Esimesena on märgitud Naissaarel väikese sadama olemasolu 1705. aastal, kui saare lõunarannale ehitati kindlustuseks tähekujulist muldkantsi suurtükkide paigutamiseks. Sadam koosnes lühikesest kivimuulist ja ajutisest puusillast. Seda sadamakohta kasutasid hiljem ka Naissaare kalurid oma paatide hoidmiseks ja saare ja Tallinna vaheliseks liikluseks. 1920. aastate aerofotol on näha ka liivasel rannal lautritesse tõmmatud 11 suuremat paati. Tuletorni ehitamisel Naissaare põhjarannikule 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil kasutati ehitusmaterjali kohaletoomiseks samuti sinna kohapeale ehitatud ajutist silda, mis hiljem ka saare asutuse laienedes rahuldas kalapüügipaatide vajadusi. Elanikkonna kasvades kujunes välja saare kolm küla: Lõuna-, Lääne – ja Põhjaküla. Saare idarannal, mis on liivane ja künklik, veel keskset sadamakohta polnud.
Naissaare elanikud tegelesid kalapüügi, metsatöötlemise ja võõraste laevade lootsimisega Suurupi väinas ja Tallinna lahel. Krimmi sõja ajal 1854- 1856, kui Tallinn oli juba muutumas tugevaks merekindluseks, seisid Prantsuse ja Inglise sõjalaevad Tallinna lahe sissesõidu liine blokeerides Naissaare idaküljel, Hülkari (Hülgekari) neemest meremiili jagu põhja poole, kus on lahe sügavus üle 30 m. Okupeerides maismaa tugipunktiks kogu saare, pidasid nad oma laevade ja maismaa vahelist ühendust paatidega just praeguse sadama piirkonnas. See akvatoorium sobis oma sügavuse ja saare hõivamise suhtes kõige paremini.
1913. aastaks, kui Venemaa sõjajõudude poolt oli välja valitud tugipunktid Tallinna kui laevastiku peamise baasi kaitsmiseks, kuulus Peeter Suure merekindluse süsteemi ka suurtüki patareide ehitamine Naissaare põhjaossa. Ehitustööde läbiviimiseks ja raskete relvade positsioonile toimetamiseks ehitati saare idaküljele, täpsemalt lõuna-ida rannikule, eelnimetatud soodsasse kohta kapitaalne betoonkaiga sadam, mille sügavuseks kai ääres sai 3,5 – 4,5 meetrit. Sadam kujutas enesest kagu-loode suunalist, kolme põlvelist, 335 meetri pikkust ja 20 meetri laiust kivimuuli, mille välisküljele paigutati betoonist kaitserinnatis ja siseküljele kai väiksemate laevade sildumiseks. Sadamast ehitati raskete veoste vedamiseks kogu saare pikkuses kitsarööpaline raudtee. Esimese maailmasõja ajal oli Naissaar muutunud militariseeritud tsooniks 152 mm suurtüki patareide, kasarmute ja sadamaga. Saarel oli 19 talu, millel maad alla 5 ha ja üle 120 elaniku (sõja ajal need evakueeriti) ja ligi 280 mereväe teenistujat. Peeti aastaringset ühendust Tallinnaga jäämurdja abil. 1920-1930. aastatel oli Naissaar Eesti vabariigi merekindlus ja sadamas seisid mereväe puksiir-jäämurdjad „Tasuja” või „Jaan Poska”, pisut üle 30 m pikkused ning 3,5 m süvisega laevad.
1940. aasta suvel hõivas Punalaevastik Naissaare ja Aegna merekindlused ning taganedes Teise maailmasõja käigus 1941. augustis saartelt, õhiti suurtüki patareid, milliseid pärast sõda enam ei taastatud. Naissaarele paigutati hoopis meremiinide ladu ja hooldustöökojad. 1960-ndatel veel õhutõrje raketidivisjon. Endisi elanikke enam saarele ei lubatud. Nõukogude ajal saare sadamat ka remonditi ja osalt ka uuendati, kuid 1993. aastal kui Nõukogude sõjavägi hakkas Eestist lahkuma, oli sadam armetus seisukorras. Ja militaarse saastatuse olukorras kohalik asustus enam ei taastunud.
Alaliselt on saarel elanud tuletorni ülevaatajad. Taasiseseisvumise järel on ehitatud mõned suvilad, külastuskompleks ja suvise Nargen Ooperi etenduste korraldamiseks vajalik kompleks ehitisi.
Naissaare tulevik sõltub sadama kapitaalsest uuendamisest ja alalise mereliikluse korraldusest. Saar kuulub Viimsi valla koosseisu ja selle valla arengukavas on Naissaare võrratu looduse ja huvitava ajaloo avamine turismiks, eelismõtteks.
Koostas Bruno Pao