Naissaare Turismi- ja Puhkekeskus

Suvesüda toob publiku Nargenfestivali südamesse – Naissaarele. Nargenfestivali koostööpartneriks Naissaarel on sel aastal Rannarahva Muuseum, kelle korraldatav igasuvine randlaste ajalugu ja kultuuri tutvustav Rannarahva Festival on pärandiaasta raames keskendunud just nendele paikadele ja traditsioonidele, mis teenimatult unustustehõlma vajunud. Nargen Festivali ja Rannarahva Festivali sünergia teeb Naissaarest saabuva suve kultuurisaare ja toob publikuni saare rikkaliku pärandi.

Naissaare Lõunakülas alustas Tõnu Kaljuste ehitamistega kümme aastat tagasi. Majale, kuurile, Omari küünile ja artistide majadele lisaks valmis sellel kevadel publiku aed Hellerella, kus on seinad näitusteks, aasake sklptuuridele ja suur terrass publikule. Nüüd on  kultuurikeskus valmis. Kontsertidele ja etendustele lisaks on võimalik vaadata unikaalseid näitusi. Näha saab Raivo Heina fotosid, mis tehtud Bernhard Schmidti teleskoobiga. Marko Matvere kontserdi päeval saab kaeda tema joonistusi maailmareisist ning Rannarahva Muuseumi etenduse päval ekspositsiooni Naissaare naistest. Piletid piletilevist!

Koos Eesti Looduskaitse Seltsi ja Looduse Omnibussiga riputame Hellerellas üles Looduse Aasta Foto 2013 parimad tööd ja tähistame hundiaastat. Prokofjevi muusikale saab loodud uus muinasjutt – “Naissaare Petka ja hunt”,  mille paneb kirja  ja esitab Vladislav Koržets. Kas hunt väikese või suure tähega, selgub juulis. Päev enne muinasjuttu aga esineb Koržets koos Riho Sibulaga. Nädalalõpud lõpetame Marko Matvere virtuaalse ühemeheshowga reisist ümber maailma.

Esmar Ehitus AS alustas Saarteliinid AS tellimusel Naissaare sadamahoone rekonstrueerimisega ja uue generaatorihoone ehitusega, hooned peaksid valmima hiljemalt 30.08.2013

Projektijuht: Jaanus Palo

Omanikujärelvalve: Jalmar Jõksi

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kallid kliendid!

Täname kõiki meie messiboksi külastamise eest ning ka suure huvi eest meie teenuste ja toodete vastu! Autoekspert koostöös Naissaare Turismi- ja Puhkekeskusega loosis messiboksi külastajate vahel, kes täitsid loosikupongi ja osalesid loosimises, mille auhinnaks oli puhkusepakett Naissaarel 500 euro väärtuses.
Õnnelik võitja on  Ülo Nurmsalu.  Võitjaga võetakse ühendust.

Õnnitleme!

Naissaare Turismi- Ja Puhkekeskus võtab esmakordselt osa Mere- ja vaba aja messist ning tutvustab Naissaare puhkekeskust ja sadamat.

Kutsume kõiki järjekordsele Mere- ja vaba aja messile, mis toimub sellel aastal 01.– 03. märtsil Tallinnas Pirita tee näitustehallis.

Naissaare Turismi- Ja Puhkekeskuse leiate Autoekspert`i boksist D-hallist, messi C-halli sissepääsu lähedalt.

Lisaks loosime välja boksi külastajate hulgast 500 eur väärtuses puhkusepaketi Naissaarel.

 

Mess on avatud:

01. märtsil kell 12–19 

02. märtsil kell 10–18 

03. märtsil kell 10–16

 

Kohtumiseni messil!

Tallinna lähedal meres asub üks tähelepanuväärne saar, Naissaar, mis on tavaliselt tuntud eelkõige tänu erinevatest ajalooperioodidest pärit militaarmälestistele. Vähem teatakse aga, et lisaks sõjaväelastele elas sellel looduskaunil saarel ka palju tsiviilelanikke.

Naissaarel elanud kalurite ning lootside kogukonda on aja jooksul Naissaarelt korduvalt minema saadetud. Elanikkond pidi taganema sõjaväeliste vajaduste ees. Ometigi tuldi Naissaarele ikka ja jälle tagasi ja 19. sajandi lõpul oli Naissaare kogukond tõusnud oma elatustasemelt linnakodanikega samale pulgale. Saarel räägiti rootsi ja eesti keelt, rahvas oli jõukas ning edumeelne. Naised ostsid Tallinnast kauneid kleite, majad ehitati viimase moe järgi ümber ja paljud naissaarlased omandasid endale hea hariduse kas Eestis või välismaal. Esimene maailmasõda tõi kaasa sundevakueerimise ning Eesti Vabariigi ajal tuli eluga uuesti alustada. Saar oli tugevalt Tallinnaga seotud, kultuurielu aktiivne, seal tegutses kaks kooli ja vahetult enne II Maailmasõda valmis uus kabel.

Tutvustamaks seda senini vähetuntud külge Naissaarest valmis Rannarahva muuseumis raamat Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid – mitmepalgeline Naissaar, milles on killukesi kõikidest saare tahkudest. Käsitlemist leiab Naissaare imekaunis loodus, seal elanud kalurid ja lootsid ning uue näo saavad ka sõjaväelased, sest nemadki olid lõppkokkuvõttes ainult inimesed.

Raamatut Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid – mitmepalgeline Naissaar saab osta alates 11. veebruarist Rannarahva Muuseumist ja teistest hästivarustatud raamatukauplustest.

Varem ilmunud: Aksi- mereriik Tallinna külje all

 

Rannarahva Muuseum

 

 

 

15. veebruaril 2013 avab Eesti Näituste messikeskuses oma uksed rahvusvaheline turismimess TOUREST 2013. Baltimaade vanim ja suurim turismimess Tourest toimub nüüdseks  juba 22. korda.

Näitusel räägime Naissaare kogukonnast ja eriti saare naistest. Ajaloolise kogukonna naistest on tavaliselt vähem teada kui meestest. On öeldud, et rannakülade naised jäid nagu nähtamatuks – ja ometi sõltus neist kogukonnas väga palju. Naised olid meestest rohkem koduga seotud – hoolitsesid söögilaudade eest, hoidsid kodu korras ja õpetasid lapsi, kuid olid ka merel mehe eest väljas. Lisaks oli paarkümmend eluaastat täis rasedusi, sünnitusi ja väikelaste matuseid. Kuid Naissaare inimeste mälestusi lugedes ja perekondade fotoalbumeid lehitsedes jääb selle saare naistest mulje kui ettevõtlikest, ilusatest ja kaugeltki mitte nähtamatutest. Näitusega oleme püüdnud interjööri ja väljapandud esemete, samuti 12 naise lugude abil Naissaaare naiste maailma meile lähemale tuua.

Kogukonnal, millest siin näitusel räägime, on selged ajalised piirid. Naissaarele tuldi 18. sajandi teisel poolel, 19. sajand oli kakskeelse rootsi-eesti kogukonna kujunemise aeg, 1944. aasta kevadeks olid kõik saarelt põgenenud. Sõjavägi ajas tsiviilisikud Esimese ja Teise maailmasõja ajal saarelt mitmel korral minema. Sõjaväelaste jaoks oli Naissaar strateegiline punkt, naissaarlastele – kodu, kuhu taheti ikka tagasi tulla.

Näitusel on esindatud peamiselt kaks Naissaare naiste põlvkonda. 1860.-80. aastatel sündinud naised elasid randlaste jaoks heal ajal. Kalapüük hakkas end rohkem ära tasuma – kala hinnad tõusid, kilupüük andis eriti head sissetulekut. Kogukond oli laiale maailmale avatud – sõideti kaubareisidele üle mere, mehed töötasid laevadel ja võõrkeelte oskus polnud haruldane. Mõned saare tüdrukud töötasid lapsehoidjatena võiõmblejatena – nii Tallinnas kui isegi Peterburis. Mõned abiellusid ja läksid linna või hoopis välismaale. Tehnika areng hakkas naiste elu hõlbustama ja kui poodidesse ilmusid müügile vabriku võrgulina ning valmisvõrgud, lõpetati kodune võrgulõnga ketramine ja võrgukudumine. Tundub, et elatustaseme tõustes jäi naistel vaba aega ja nad said hakata oma unistusi realiseerima, sealhulgas peenemaid riideid ja uhkemat mööblit muretsema. Seda tehti innukalt, ka Naissaare majad said uue väljanägemise – moodsad sindelkatused, laudvooderduse, klaasitud verandad. Saarele korraldati linnast väljasõite, arenes puhkemajandus ja ehitati suvilaid. 1914. aasta suvel tuli säravale arengule järsk lõpp, kodud tuli maha jätta, saarerahvas pillutati laiali – Tallinna, Eesti rannaküladesse, Soome, Rootsi, Ameerikasse, Austraaliasse. Eesti Vabariigi ajal tegutses Naissaarel juba järgmine põlvkond. Uue põlvkonna naised ei seostanud oma tulevikkuenam kaluritööga saarel – seda peeeti vanemate inimeste asjaks. Noored unistasid õppimisest ning tööst laevadel ja linnas.

Näitusel kujundatud interjöörid ei ole autentsed. Siin on 1930. aastate mööblit, üksikud esemed, nagu nikerdustega toolid, on pärit Esimese maailmasõja eelsest ajast. Kuid selline oli ka nende Naissaare inimeste olukord, kes pärast esimese maailmasõja aegse evakueerimist saarele tagasi tulid. Tsaariaegsed ilusad kodud olid hävinud, eluga tuli otsast peale hakata.

Väljapanekut ühendab minu arvates see, et see vastab kahe põlvkonna Naissaare naiste ideaalile ilusast kodust. Endisaegsetest Naissaare majadest ja nende sisustusest ei ole jäänud kivi kivi peale,ent üksikuid mööbliesemeid on nähafotodel. Saarelt põgenedes said mõned perekonnad ka väärtasju kaasa võtta, neid on ka näitusel välja pandud. Nende seas on olnud saare naiste käsitöid ja lauanõusid. Näituse erinevates osades on näha Auguste Lutheri ja Erika Roseni imeilusaid käsitöid, kuid ka teiste saare naiste loomingut. Kuid oli perekondi, kes pidid kõik maha jätma ja põgenema ning neil on järele jäänud vaid mälestused.

PS. Võib küsida, kas Naissaare inimesed olid tavalised randlased? Jah, nad elasid samades tingimustes, igapäevane raske, märg ja ohtlik töö. Liialdamata võib öelda, et igas peres oli tragöödiaid – inimesi uppus ja haigestus rängalt, lastest said täiskasvanuks vaid üksikud. Kuid neil oli eeliseid. Väikesaared olid üldse mandrirannaküladest paremas seisus – saarte maa polnud viljakas ja neilt nõuti väiksemaid koormisi, pealegi oli mõis kaugel ega suutnud saareinimeste tegevust kontrollida. Saartel elas palju vaba rahvast – ka Naissaare elanikud olid vabatalupojad ja maksid vaid pearaha ja väikest maamaksu. Naissaarlaste trumbiks oli linnalähedane asupaik. Nende kala läks kaubaks – mõis sealt matti ei võtnud, Tallinna turule jõuti enne teisi ja kala oli veetud ka Helsingisse. Tallinna sadamasse suunduvad laevad vajasid lootsi ja tsaariajal oli igas Naissaare perekonnas paberitega kroonulootse. Lootsimine andis sissetulekut ja prestiiži ühiskonnas, kasvatas keeleoskust ja laiendas silmaringi.

Naissaare naiste näitus on avatud Rannarahva Muuseumis aprillini 2013. Täpsem info kodulehelt www.rannarahvamuuseum.ee

 

Rannarahva Muuseum