Naissaare Turismi- ja Puhkekeskus

Dokumentaalfilm “Viimsi saared” on eluterve lugu kaasaegsetest Eesti saartest, milles on ajalugu, traagikat, laeva- ja lennukihukke, üksindust, kaunist loodust, ja ehedat Eesti elu.

Filmi tegelased on ootamatud ja filmis on liigutavaid lugusid, mille peale on raske tulla. Suvised saared ja meri, talvine kalapüük, metsmaasikavälud ning militaarsaare Naissaare kaitserajatised. Dokumentaalfilmist Viimsi saared õhkub elujõudu.

Film ei ole pelk meenutus saarte kunagistest hiigelaegadest, see jutustab ka saarte olevikust ja tulevikust. Film räägib, et Viimsi saared olid endistel aegadel Tallinna kaitsemüür, mitte kauni loodusega puhkepaik või looduspark. Tänapäeval Viimsi saarestik Tallinnale enam sõjalist kaitset ei paku, küll aga pealinnas tööl käivatele inimestele rahulikku elu- ja pelgupikka. Saarel on tänaseks oma selge roll, näiteks Tõnu Kaljuste Nargen Festivali näol Naissaarel, kuid see roll võiks olla suurem ja mitmekesisem.

Dokumentaalfilm “Viimsi saared”

Filmi kestus: 50 minutit

Rezissöör: Elo Selirand Stsenaarium: Janek Mäggi Muusika: Sofia Joons Produtsent: Karmo Kaasik

EstFilm Production OÜ

Filmi DVD versioon (inglise keelsete subtiitritega) – hind: 8.40 eurot Müügil Rannarahva Muuseumis ja Viimsi Vabaõhumuuseumis.

 

Rannarahva Muuseum

 

Seni ei olnud vald nõus vana küla kohale ehitada lubama, sest puudus terviklik lahendus.

Kuni Teise maailmasõjani laius Naissaarel mitmesaja elanikuga Lõunaküla, ent nüüdseks on sellest alles jäänud vaid üksikute hoonete vundamendid. Nüüd on pärast taasiseseisvumist tagastatud maalappidele lõpuks oodata uusi hooneid. Kui seni olid kinnistute omanikud saanud soovile Lõunakülasse maja ehitada Viimsi vallalt eitava vastuse, siis septembri keskel algatas vald detailplaneeringu ehitamise lubamiseks tervelt kaheteistkümnele kinnistule.

Tegelikult võib kaugemas tulevikus majapidamisi kerkida rohkemgi, külas on 26 kinnistut. Viimsi vallavanema Haldo Oravase sõnul võivad menetlusega hiljem liituda ka nende 14 kinnistu omanikud, kes seda veel teinud ei ole. Ligi pooled tosinast krundist on viimase viie aasta jooksul omanikku vahetanud, pooled kuuluvad rootsi juurtega vanematele inimestele, kuid püüdlused sinna ehitada pole seni õnnestunud.

Viimsi vallaarhitekt Oliver Alver märkis, et varem ei lubatud maju rajada, sest puudus ühtne vaade, kuidas piirkond peaks välja nägema. Siis tegi vald otsuse: kui sinna ehitamist planeerida, peaks lähtuma samadest alustest kui näiteks põllupealse uusasumi puhul. „Seda ei saa nii teha, et tükike siin ja tükike seal ja lõpuks ei saa keegi aru, mis toimub,” sõnas Alver. Nüüd said omanikele loetletud üldreeglid, mis tingimustel ehitada tohiks. „Need pole väga ranged, me ei nõua täpselt samasuguseid maju nagu vanasti. Igale kinnistule võib rajada ühe majapidamise, et struktuur säiliks, ei tekiks jagamist ega tihendamist sugulaste vahel,” selgitas Oravas. Siiski peavad ehitatavad hooned ja piirdeaiad olema ühtse ja tervikliku arhitektuurse väljanägemisega. Alveri sõnul ei taheta näiteks kindlasti valge funkmaja kõrval näha palksuvilat.

Ühtlasi rõhutab vald, et nemad ei taga saarele regulaarset püsiühendust mandriga, samuti puudub saarel elektri- ja veevarustus. Elektri saamiseks soovitatakse kasutada päikesepatareisid või madala müratasemega generaatoreid. Merele tuleb tagada ligipääs, ajaloolise sõidutee võib taastada juhul, kui omanikud seda ise finantseerivad.

Tegutsetakse ühiselt

Üks Lõunaküla maalapp kuulub Olar Gofmanile, tekstiilitöösturile, kes on endale saare teisele küljele aastate eest maja ehitanud ja veedab suved peamiselt saarel. Omal ajal elas saarel tema ema. Temagi kaalub krundile maja ehitamist, näiteks tütre tarvis. Seda, et külasse hakkab mõne aasta pärast maju kerkima, usub ta küll. „Detailplaneeringuga võiks saada kokku lepitud, et teatud tegevused on ühistegevused, et lähtekoht on ühine,” arvas Gofman, kelle sõnul on määravad näiteks elektri-, vee- ja jäätmeküsimused.

Suvila ehitamise mõtteid mõlgutab ka Heli Proses, kellele kuulub samas külas ligi 2000 ruutmeetrit maad. Tema sõnul blokeeriti ehitamist varem valla sihipärase tegevusega. „Aga vanad emotsioonid matan nüüd maha,” sõnas ta. Kui palju hakkab uus küla tulevikus vana meenutama, pole veel selge. Prosese sõnul elavad vanemad maaomanikud veidi lapsepõlvemälestustes. „Aga mälestused maju ei ehita. Neil oleks see materiaalselt võimalik, aga jääb energiast puudu,” rääkis ta ja lisas, et tema arvates tekib Naissaarele pigem uusasum.

TULEVIK

Vallavanem: riik võiks transporti panustada
Viimsi vallavanema Haldo Oravase sõnul ei eelda vald, et kinnistutele hakataks maju ehitama korraga. Niisiis võivad majad kerkida ka pika aja jooksul, ühekaupa. „Miks mitte? Kui teedevõrgust, struktuurist ka järgneval aastakümnelgi kinni peetakse… Vallal pole sellega kiiret kuhugi,” sõnas ta.

Vallavanemale teeb muret ühendus. Kommunaalvarustust saarele rajama ei hakata ja ka tee-ehitust ei finantseerita. „Meie jaoks raskem probleem on, kas ühel hetkel meilt püsiühendust ei nõuta,” sõnas ta. Ent riik pole võtnud Naissaart püsiasustusega väikesaarte nimekirja. „Sel juhul peaks riik ka panustama. Eks see oleks peavalu meile ja riigile tulevikus, kui peaks püsiühenduse looma ühel hetkel,” ütles ta ja lisas, et millalgi see kindlasti juhtub.

EPL

 

Selle saare nimega peaks kõigepealt tegelema sotsiaalse võrdõiguslikkuse volinik. Õige nimi on ilmselgelt Inimsaar!

Nali naljaks, aga Naissaart nägin ma terve oma lapsepõlve kodurannast, kuid jala sinna sain maha panna alles möödunud suvel, kui looduskaitsjate selts seal oma suurkogu pidas ja Bernhard Schmidti mälestustahvli Tõnu Kaljuste õue kivi külge kinnitas. Varem oli vastav plaat olnud paigutatud Bern-hard Schmidti kodumaja seinale, kuid kui nõukogude mereväelased maja “ära kütsid”, siis kadus ka plaat.

Esimesed teated taanlastelt

Esimesed teated Naissaarest on Taani kuninga Valdemari hindamisraamatus “Liber Census Daniae” umbes 1250. aasta paiku, kus kirjutatakse kohast nimega “narigeth”, mis asub kusagil “ultra mare estonum” kandis.

Järgmine märge on kindlam – Taani kuningas Erik VI Menvedi korraldus Tallinna lähedaste saarte metsakasutuse kohta 17. juunil 1297. Selles mainitakse saari Wlvesöö (Aegna), Blocekarl ja Rughenkarl (praeguseks Paljassaare neemedeks muutunud saared) ja Nargheten, kus keelatakse metsaraiumine. Ja nii see Nargheteni nimi püsib läbi aastasadade, küll veidi muutunult igas allikas, olles ka Nargen ja Nargö, kuid jäädes selgesti äratuntavaks. Eestipärane nimi “Naisaar” ilmub Eberhard Gutsleffil 1732. aastal ja Eesti merekaardil juba Naissaarena 1921. aastal.

Põnev nime päritolu

Naissaare nime päritolule on Wieselgren oma raamatus pühendanud 24 lehekülge! Kõiki neid peensusi, kus lapi keele kõrval ka kreeka keel appi kutsutakse, ei saa ma siinkohal ometi ära tuua, kuid kokkuvõtte siiski.

Paul Johansen arvas, et kunagi suure katku ajal jäi saarel ellu vaid üks naine ja Marie under kirjutas sellest lausa kauni ballaadi. Teine seletus on nunnakloostriga seotud, kuid ka see ei kannata lähemat arutlust välja. Wieselgren oli veendunud, et Naissaare nime algtüvi on soome-ugri päritolu, mille rootslased ja sakslased omamoodi ümber tegid, vastavalt siis Nargö’ks ja Nargen’iks, mida baltisakslased veel eriti peenelt Narjen’ina hääldasid.

Tõepoolest olevat ürgsoome keeles sõna “narki” ja lapi keeles “njarga”, mis pidavat tähendama neeme või poolsaart. Küll on ka saksa keeles sõna “nehrung”, mis tähendab kitsast liivasäärt meres, nagu seda on näiteks Kura säär. Aga kuna igal juhul olid soomeugrilased siin kaugelt varem oma kanna kinnitanud kui sakslased, seepärast usun ma Wieselgreni seletust rohkem. Et Narkisaarest sai nii Nargö kui Nargen ja eestlaste mugava keelepruugi tõttu (millises teises keeles saab veel juttu puhuda nii vähe suulihaseid kasutades!) Narissaar ja sellest Naissaar, on väga ja väga tõepärane. Tõele au andes lisab Wieselgren siiski, et tema arvates võivad olla nii “narki” ja “njarga” kui “nehrung” kõik ühest ja samast tüvest pärit. Seda kinnitas ka Ida-Preisi õpetlane Neumann, kes väitis, et need sõnad on tulnud meile sanskriti keele kaudu, kus “nara” tähendavat vett! Seega ka Narva ja Narvik on sama päritolu nimed. Mine võta sa kinni!

Kõige rootsipärasem saar

Harju maakonnas on Naissaar kahtlemata kõige rootsipärasem koht üldse. Siin elanud kalurid ja lootsid kõnelesid vabalt rootsi keelt, siin oli rootsikeelne koolgi veel üleeelmisel sajandil. Algselt seal elanud roots-lased segunesid vähehaaval eestlastega ja nagu alati sellistel puhkudel, sünnivad sellest teinekord erakordselt andekad inimesed. Nii ka siin – 12. aprillil 1879 sündis saarel Schmidtide peres poiss, kellele pandi nimeks Bernhard Voldemar. Temast sai maailmakuulus optik, kes leiutas uut tüüpi teleskoobi, mille abil pandi alus universumi paisumise uurimisele.

Ja loomulikult on pea kõik Naissaare kohanimed rootsi päritolu, mis teinekord eesti mõju tõttu kummalisi vorme võtsid, nagu näiteks Hylkarskvasten, mis peaks Hülgekari tähendama. Nime esimene ots on peaaegu eesti keeles, kuid teine pool rootsi keeles, sest “kvasten” on rootsi keeles “tooder”. Karisid ja lahtesid on Naissaare ümber mitmeid, nagu Kvarnrevet (Veskikari), Valländan (Valliots), Kapellviken (Kabelilaht), Lillängsviken (Väike-heinamaa laht), gammal-åker rev (Vanapõllu kari), Djupviken (Sügavlaht) jpm. See on kõikidest rannaäärsetest nimedest vaid väike valik. Püüdsin need nimed riigirootsi keeles kirja panna, sest kuidas neid kirjutati ja hääldati enne sõda, ma ei tea.

Saarel mitu küla

Naissaarel oli enne sõda mitu küla. Kõige suurem oli vast saare lõunaotsas asuv Storby ehk Suurküla. Nii Storby kõrval asuvaid Männiku küla kui Lillängenit saab tegelikult käsitleda kui Storby osi.

Saare edelaossa jääb Mädasadamaküla ja põhjaossa Jurka küla, siis küla asutaja georg Roseni nime järgi. Tegelikult seda viimast enam Eesti iseseisvusajal üles ei ehitatud, sest militaarsetel kaalutlustel jäi see okastraadi taha. Ka Storbys paiknes patarei ja välismaalasi seepärast Naissaarde ilma tungiva põhjuseta ei tahetud lasta, eriti enne II maailmasõda. Naissaare idaküljele jäi Bakby ehk Lillby ehk Norrby (Taga- ehk Väike- ehk Põhjaküla).

Sellega saab otsa jutusari Viimsi poolsaare rannaküladest. Osaliselt on see sari mõeldud austusavaldusena Per Wieselgrenile, kes oli aastatel 1930–1941 Tartu Ülikooli rootsi keele professor ja kelle raamatule käesolev jutusari toetub. Kirjutasin talle kunagi 1970ndate lõpus, et uurida, kas ta teab midagi lähemat Aksi labürindi kohta. Ei teadnud, aga minu ingliskeelsele kirjale vastas ta eesti keeles Rootsist, Lundi lähedalt. Vanahärra eesti keel oli konarlik, kuid täiesti arusaadav. Ta lahkus meie hulgast 14. veebruaril 1989.

VT