Kuna Naissaarel taastatakse kabelit, oli põhjust kirikuõpetaja Patrik Göranssonilt selle kohta lähemalt uurida.
Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja ametis on olnud juba 11 aastat Kesk-Rootsis 1967. aastal sündinud, õppinud ja Göteborgi Ülikoolis usuteaduskonna lõpetanud ning 1996. aastal õpetajaks ordineeritud Patrik Göransson. Tema hoole all on ka Naissaare kogudus.
Õpetaja Göranssoniga Tallinnas Rüütli tänavas asuvas Rootsi-Mihkli kirikus kohtudes uurin kõigepealt Naissaare seotust selle pühakojaga. “Pärast Põhjasõda liideti Naissaare abikogudus Rootsi- Mihkli kirikuga,” selgitab õpetaja.
Saarel on ammusel ajal olnud kabelid ja vanad inimesed on teadnud isegi Pirita kloostrile kuulunud vana kabeli asukohta. Göransson nimetab traagiliseks Naissaare vanade kabelite saatust, mis Põhjasõja ajal maha põlesid.
1853. aastal sai võimalikuks Tallinnas asunud Soome konsuli von Böninghi abiga uue kabeli ehitamine. Esimese maailmasõja päevil oli saarel Tsaari-Venemaa sõjaväebaas, kuid revolutsiooni ajal hakkasid mehed saarel põletama ja hävitama ning kabel hävis.
Eesti Vabariigi ajal asusid saareelanikud seal taas kodusid rajama ning ehitati ka uus kabel, mis valmis 1938. aastal. Kui jälle tuli saarelt lahkuda, saeti torni rist maha ning viidi kaasa.
1994. aasta uus algus
Naissaar sai vabaks pärast Nõukogude armee lahkumist 1994. aastal ning kogudus sai tagasi kirikukrundi ja kabeli. “Kabel oli väga viletsas seisukorras,” nendib Patrik Göransson.
Oli neid, kes kahtlesid, kas midagi tasubki taastada. Göransson nimetab saarel sündinud Margit Roseni-Norlini, kellest oli suur abi, et kabeli taastamine algas. Hakati raha koguma. “Väga palju oli abi perekond Goffmannist, kelle juured on Naissaarel,” ütleb õpetaja. Toetust saadi Rootsi kuninga fondist, PRIA-st – koguduse liige Kalle Kukk on tubli projektikirjutaja. Viimsi vald andis toetust, et uued aknad ette saaks, ning on igal aastal toetanud, samuti Muinsuskaitseamet.
Selle kõige tulemusena on kabelil nüüd uus katus, uus torn ja ristki torni tipus. Kuigi mõned arvasid, et ristiga kiirustati, leiab õpetaja, et see oli õige tegu. Rist tõsteti torni tippu tagasi, et seda saaksid näha ka need, kes olid näinud risti mahasaagimist.
Goffmannide abiga on kiriku ümbrus saanud viisakama väljanägemise. PRIA-lt on loota ka toetust lae, kiriku ja uste jaoks. Rootsi Strängnäsi Toomkogudus kinkis 380 kilo kaaluva tornikella, mis ootab Rootsi-Mihkli kiriku vestibüülis saarele viimist. Ameerikast on lubatud rahastada altarimaali, Rootsist on saadud kirikupingid, altar ja põlvituspink. “Jumala abiga loodame, et 2014. aastal saame Naissaare kiriku taas pühitseda,” ütleb õpetaja Patrik Göransson, kes 2007. aastal pälvis aasta vaimuliku tiitli. “Tuleb julgelt ette võtta,” lausub ta.
Seniks aga on Naisssaarel kindlalt kord aastas kirikupäev teenistusega ning palvusega surnuaial.
Teenistust peetakse saarel rootsi ja eesti keeles, lauludki on valitud sellised, et igaüks saaks ükskõik kummas keeles kaasa laulda. Kui tähistati Rootsi-Mihkli kiriku taastamise aastapäeva, toimus teenistus neljas keelses: rootsi, eesti, soome ja saksa, sest kirikus tegutsevad ka soome ja saksa kogudus. “Oli eriline kogemus, kui meieisapalvet loeti korraga mitmes keeles,” meenutab õpetaja.
Ja jätkab mõtet: “See võiks olla Eesti Nokia, et siin oskavad inimesed mitmes keeles rääkida. See annab Eestile head võimalused olla vahendaja ida ja lääne vahel.”
Saar ei jää tühjaks
Kuna saarel pole elektrit, saab kirikut vaid suvel kasutada. Kõik, mis armulaua ja teenistuse jaoks vaja, viiakse mandrilt kaasa ja tuuakse jälle ära. Õpetaja rõõmustab, et saarel on kaks meest, kellele saab loota: Kolja, kes on palju kiriku ümbruses tööd teinud, ja Peedu, kes hoiab pühakojal silma peal.
“Naissaar ei jää tühjaks,” on õpetaja Göransson veendunud. “Kui elu läheb rahulikult edasi, siis oleks küll müstiline, kui Stockholmi ja Helsingi vahel meres olev nii suur saar oleks tühi.” Kirik jääb veel aastateks väljasõidukirikuks, arvab ta ning usub, et tulevikus on see kirik populaarne laulatuste koht. Samuti on Tõnu Kaljuste huvitatud kirikust kui kontserdikohast. “Hea, kui saarega oleks regulaarne laevaliiklus,” arutleb õpetaja.
Kirik otsib oma vara
Rootsi-Mihkli kirikut hakati taastama tühjast hoonest, kus aastaid oli olnud võimla. Kui Rootsi kuningapaar külastas kogudust 2002. aastal, küsiti, kumba kingitust kogudus soovib, kas kuningapaari pilti autogrammidega või küünlajalgu. “Soovisime pilti,” ütleb Göransson. Küünlajalgu oli võimalik ka teistelt saada ja neid ongi saadud. Kuid kogudus otsib jätkuvalt oma laialikantud vara, sest suure põgenemise ajal jõudis kaks kirstutäit kiriku kraami Rootsi, mida seal ajaloomuuseumis peidus hoiti ning kiriku taastamise järel siia tagasi toodi. Kolmas kirst tuli lahkudes maha jätta ja selle sisu on vaid osaliselt tagasi saadud.
“Puusärgil pole taskuid,” ütleb kirikuõpetaja. Kiriku vara on toodud tagasi ja õpetaja loodab, et tuuakse veelgi ning ta loodab kiriku vara ka mitmest muuseumist tagasi saada.
Rootsi-Mihkli kirikul on oma ajaloomuuseum, kus on ka Naissaare kiriku vara: karikas ja pateen ning kaks kella – üks rauast ja tuhmi kõlaga, teine kummastava kõlaga. Samuti on siin Naissaare vana kabeli ja 1938. aastal valminud kabeli altarimaalid.
Koguduse hingekirjas on üle 300 liikme, enamus eesti rootslaste järeltulijad, soome rootslased ja riigirootslased ning eestlased, kel huvi rootsi keele ja kultuuri vastu. Koguduses on ka Viimsi valla elanikke.
“Inimene peab ise leidma, et kiriku tee on tema tee,” arvab õpetaja. Ta on veendunud, et kirik on ainuke, kellel on tulevikku, sest kirik kestab igavikus. “Minu leeriõpetaja ütles, et kirik pole püha sellepärast, et seal on pühad inimesed, nagu haigla pole haigla sellepärast, et seal on haiged, vaid seal on ravimid ja arstid. Nii on ka kirik püha, sest seal on Jumala sõna, sakrament ja vaimulikud.”
Rootsist Eestisse
Patrik Göransson sattus Eestisse, millega tal mingit seost ei olnud, teoloogiatudengina, kui tuli stipendiumiga Jõhvi Mihkli kogudusse abiõpetajana teenima. Loomulikult õppis ta siis natuke ka eesti keelt. Ülikooliõpingute lõpetamise järel soovitas piiskop, kelle otsustada on kohtadele määramised, tal veel eesti keelt õppida.
Kui Göransson sai koha Göteborgi, selgus, et Eestis on rootsi koguduse õpetaja koht vakantne. “Praost kuulis rootslasest, kes Virumaal käinud, ja kirjutas mulle,” meenutab ta. “Käisin rääkimas siin juhatuses ja nii see läkski.” Aastast 2000 on ta teeninud Tallinna Rootsi-Mihkli kogudust.
“Rootsis on elu planeeritud ja ette teada, siin tundub, et alati on puudus ajast ja rahast,” ütleb ta vastuseks, kui palun võrrelda elu Rootsis ja siin.
“Kurb, kui inimesel on vähe raha, aga ta ei tea, mida ajaga teha,” ütleb õpetaja. Tema arvates on meil palju võimalusi sisustada oma aega huvitavalt ka raha maksmata ning ta toob kõigepealt näiteks arhiivid ja raamatukogud. “See, kes ütleb, et on igav, on ise igav,” lisab ta ning arvab, et ühiskonnas on tasakaal kadumas. “On neid, kel palju teha, ja neid, kel pole midagi teha. On neid, kes väga üksi, ja neid, kel kuidagi pole võimalik üksi olla.”
Miks? “Lääne ühiskond on kaotamas oma juuri,” vastab õpetaja. “Ristiusk on andnud elule kindla aluse ja kristlased on olnud elu sool. Kui soola on vähe, hakkab ühiskond lagunema.” __________________________________________________________________
Ajaloost
Rootslaste saabumisega 1561. aastal Tallinna tekkis vajadus rootsikeelse kiriku järele. Rootsi kogudus moodustati Püha Mihkli kiriku juurde Suur- Kloostri tänavas.
1721. aastal pärast Põhjasõda pöördusid paljud rootslased Tallinna tagasi. 1733. aastal pühitseti rootsikeelse koguduse kirikuks Rüütli tänavas paiknenud uue seegi haigemaja. Rootsi-Mihkli koguduse praegune hoone ehitati 1526-1531.
1944. aastal põgenes suurem osa kogudusest. 1990. aastal kogudus taastati, 1992. aastal tagastati kirik kogudusele.
Enne Teist maailmasõda oli Eestis 12 kirikut, kus peeti rootsikeelset teenistust, neist 7 kuulus Rootsi praostkonda. Praegu peetakse lisaks Tallinnas Rootsi-Mihkli kirikus toimuvatele rootsikeelsele teenistusele suvel kirikupäeva Naissaarel, Vormsil, Vilivallas ja Ruhnus, kus on kirikud, ning Pakril, kus on plats vabaõhuteenistuse jaoks.
VT
Rannarahva muuseumi 2013. aasta kalender on seekord koostatud lugupidamisavaldusena vapratele ja ilusatele Naissaare naistele.
